TEATED ja UUDISED

Jumalateenistused: E, T, N, R, L – 7.30; K – 17.00; P – 10.00

Birgitiinid Pirital

Pirita kloostri taastamise idee tõusis päevakorda peagi pärast Eesti vabanemist pool sajandit kestnud okupatsioonist. Birgitiinid külastasid Eestit juba enne vabanemist – tollal Soomes Turu linnas birgitiinide kloostrit juhtinud Ema Teresa Perciaccante külastas Eestit juba 1990, osaledes peapiiskop Eduard Profittlichi mälestusmissal Tallinnas. Järgmise, Eesti jaoks pöördelise 1991. aasta 30. juunil oli Ema Teresa koos kuue birgitiiniga taas Tallinnas, osaledes Pirita kloostri 550. aastapäeva tähistamisel. Läks siiski veel aega, enne kui toona sündinud mõte taastada birgitiinide klooster Tallinnas hakkas ideest tegudeni arenema.

2019. a kevadel möödus Birgitiinide Ordu tagasitulekust Eestisse ja Pirita Kloostri taasavamisest 25. aastat.

Kloostri ajalugu

Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400. Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.

Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist – Hinrich Swalbart – juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus – kirik – pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini.

Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.

Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks – konvendi- ja rahvakirikuks – vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.

Püha Birgitta ja Elisabeth Hesselblad

Birgitiinide ordule pani aluse rootsi aadlidaam Birgitta Birgersdotter (1303 – 1373), kes 1391. aastal kuulutati pühakuks. 1999. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Püha Birgitta Euroopa kaitsepühakuks – tiitel, mis anti veel kahele naispühakule.

13-aastaselt Ulf Gudmarssoniga abiellunud Birgittal sündis abielust Ulf Gudmarssoniga kaheksa last. 1339. aastal võttis Birgitta koos abikaasaga ette palverännaku Nidarosesse Norras ja peagi tegid nad palverännaku kaasajalgi igal aastal tuhandeid palverändureid ligi meelitavasse Santiago de Compostelasse Hispaanias. 1344. aastal, pärast abikaasa surma, pühendas Birgitta oma elu täielikult kirikule.

XX sajandi algupoolel andis suure panuse ordule teinegi rootslanna – Ema Elisabeth Hesselblad, kes lõi Püha Birgitta ordule uue Rootsi haru, mille põhimõtete alusel tegutseb tänapäeval mitmeid kloostreid nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Ka taasavatud Pirita Klooster kuulub oma regulatsioonidelt birgitiinide uude Rootsi harusse.